Täna hommikul kööki minnes avastasin, et olen esimene inimene, kes majas üleval on. Hostisa oli ikka väga hiljaks juba jäänud, Tuli joostes kööki, pani jalanõud jalga ja jooksis kohe välja. Vaatasin et hostema polnud ka veel üöeval kui poisse äratama läksin. Kui lastega hommikust sõime (omletti mida nad teha aitasid), siis tuleb hostema pidžaamas kööki ja teatab, et tema on haige ja ei lähe täna tööle.
Läheb natuke aega mööda ja siis ta ütleb mulle: sorry kui sul oli autoga mingeid plaane tehtud aga mina tahan oma vaba päeva ära kasutada ja lähen nüüd shoppama. Ei no tore lugu küll. Minu arust natuke ebaviisakas temast, sest tegelikult oli mul küll plaanis minna välja lõunat sööma teise linna.
Viisin poisid kooli ja läksin hoopis Linn´i kortermajja jõusaali. Päris huvitav. Mul polnud eriti ainu kuidas need masinad seal töötavad aga vähemalt mingisuguse treeninguga me hakkama saime. Pärast jäin tema diivanile magama ning siis sõime hoopis tema külmakapi sisust valminud lõunasööki.
Koju minnes istusin paar tundi arvutis ja poole kolmest tuli hostema autoga koju. Teatas et peab veel shoppama minema ning võttis väikse auto (mis pole mingil põhjusel ikka veel ära müüdud). Ise lubas laste ujumist vaatama tulla. Ma ei saa aru, kus tal viimastel nädalatel see ilge shoppamis vajadus tulnud on. Praktiliselt igal õhtul sama jutt.
Igatahes jäin poistega pea aegu ujumisse hiljaks, sest liiklus oli väga crazy. Tagasi koju jõudes tegin neile ja vanematele 2 pizzat. Teadsin et hostema on väiksema poisi koolis mingil üritusel poole kaheksani ja lubasin prantuse au pairidele (Saraha ja Vanessa), et lähen nedega kell 8:26 rongile. Kell oli juba 7:50 ja hostema polnud ikka veel kodus. Saatsin talle siis sõnumi, et kas ta tuleb järgneva kümne minta jooksul koju või mitte, sest siis tean kas mul on sättimiseks nii kaua aega, et linna minna või mitte. Õnneks astus ta 3 minta enne kaheksat uksest sisse. Ma jooksin kohe valmistuma. Pidime minema jälle Sarah sünnat tähistama. Ta tahab terve nädala seda tähistada. Vanus ikkagi 25 juba.
Kuna olime natuke ajahädas sõitsime autoga ühe peatuse edasi ehk siis Larchmont´i. Õnneks jõudsime täpselt rongile. Linnast sõitsime kahe metrooga ja olimegi kohal. Sarah tahtis mingisse katusebaari minna. Ootasime tänaval tükk aega ühte tema sõnrannat, kes eksis metroos ära. Lõpuks otsustasime ise baari ära minna. Tee peal kohtasime ühte nägusat tõmmut kutti, kes oli promootor. Pakkus meile tasuta sissepääsu ühte klubisse. Me tahtsime ikka sinna katusebaari minna. Kahjuks ma koha nime ei mäleta aga jube ilus vaade avanes sealt. Joogid olid väga kallid. Mul hakkas rahast kahju kui kuulsin et üks kokteil maksab 15$. Teised tüdrukut võtsid ühe kokteili aga läksid oma valikuga alt. Jube mõrudad Gin´i koksid.
Lõpuks jõudis ka eksinud prantslane kohale ja läksime siis seda tasuta sissepääsuga klubi otsima. Loomulikult ei suutnud me seda ise üles leida ning pidime tüübile helistama ning juhiseid küsima. Klubi ees oli ilgelt pikk järjekord aga me saimevaid 3 minutit oodates sisse. Kes pole varem promootoritest kuulnud, siis nad seisavad lihtsalt kuskil klubi lähedal tänaval ning pakuvad sulle klubisse tasuta sissepääsu. Lisaks saad terve õhtu tema lauas tasuta kokteile juua. Imelik süsteem aga ma olin õnnelik, et kulutasin terve õhtu jooksul ainult 5$ garderoobile ja rohke midagi.
Tegemist oli jube igava muusikaga klubiga ning peale esimesi jooke tegime tulekut. Promootor nägi meid tänaval ja me vassisime, et lähme minema, sest Sarah´l on paha olla =)
Jõudsime isegi eelviimase rongi peale. Plaan oli viimasele jõuda. Kella kahest olingi tagasi kodus.
NYC ööelu on nüüd lõpuks ometi nähtud. Seal leidub ikka igasugust kirjut rahvast. Naised näevad enamast välja nagu prostituudid ja enamus mehi on geid. Ma nägin vist terve ähtu jooksul kolme naist, kes suutsid oma ülikõtgete konstega normaalselt kõndida. Tore on muidugi, et siin linnas ei kuvita kedagi kuidas sa riides käid või milline välja näed.
No comments:
Post a Comment