1. veebruar

Hommikul oleksin saanud natuke kauem küügis toimetada ja poisid hiljem üles ajada aga nemad mõlemad juba kella seitsmest kõõgis. Väiksem nõudis jälle oma piima ja selle peale tuli suurem ka kohe sellele mõttele. Hostisa polnud veel tööle läinud ja täna pidime autode vahetuse tegema. Tema võtab suure auto ja mina tema väikse Mercedese. Ütlesin talle, et suures autos pole enam bensiini ja tema tegi kohe suured silmad pähe ja ütles: "Te naised ka üldse ei mõista asja. Kogu aeg on mingi probleem selle bensiiniga" Selgitasin siis talle, et hostema ei lubanud mul alates sellest aastast tihemini kütust võtta kui iga kahe nädala tagant. Ta oli ikka suht kuri, et oli just eelmisel päeva oma paagi täis võtnud ja nüüd pidi jälle bensukasse minema.
Mul oli küll hea meel, et sain jälle täis paagiga auto omale kätte. Aga ma ei teadnud kas ma tegelikult tohin selle autoga kuhugi kaugemale sõita või mitte, sest tavaliselt mulle seda autot kätte ei anta. Kuna meil oli aga täna koristaja päev, siis eeldasin et nad ei soovi, et ma terve päeva kodus istun. Seega läksime Linn´iga Hannale külla.
Unustasin mainida mikas posid kauema magada oleksid võinud. Nimelt pidin suuremaga kella üheksaks varba pärast arsti juurde minema ja vahetult enne seda oleksin väiksema kooli ära visanud. Nad oleksid vabalt võinud magada 7:45´ni. Kuna nad aga ärkasid nii vara, siis oli mul peale nende koolist valmis sättimise ka aega asjad nende koju tulekuks valmis sättida, sest peale kooli pidin nendega vaid korraks kodust läbi tulema.
Arsti juures sain kiita hea töö eest, mis poisi varbaga tegin. Nüüd on sellega kõik korras ja ta saab kõike ilusti kaasa teha. Isegi koolis kehalist =)
Viskasin suure poisi kooli ära ja sain enda juures Linn´iga kokku. Läksime esmalt minu hostisa autoga ja Linn´i GPS´i abil minu pere uut maja vaatama. Asub ikka siukses labürindis aga üldmulje oli väga hea. Armas majake künka otsas.
Chillisime kella üheni Hanna juures. Pidin koju tagasi tulema ja ennast valmis sättima. Koju tulles märkasin midagi imelikku: koristaja oli kuuse toast välja tõstunud koos ehetega

Mulle tundus see jube kahtlane. Kui me õhtul perega koju jõudsime sai hostema väga kurjaks, kuna oli talle öelnud, et ta peab kõik ehted maha korjama ja kui ta seda teha ei taha, siis jätku kuusk üldse tuppa.
Igatahes kui olin omadega valmis, siis juba 14:20 suundusin suuremale poisile järgi. Kui mõlemad poisid käes, tulime koju. Lasin neil köögis ainult saapad ära võtta ja käskisin kohe minu tuppa minna. Kuna pidime juba 20 minuti pärast majast lahkuma, siis ma ei tahtnud neid selle koristajaga kokku lasta, sest siis lähevad neil mõtted mujale. Mõlemad poisid olid eriti tublid. Vahetasime ilusti riided ära, käisime pissil ja lasin neil ka mõne mänguasja rongile kaasa võtta.
15:15 võttis hostema tellitud takso meid kolme maja juurest peale ja suundusime rongijaama. Rongis andisn positele snäkid kätte ja lasin neil oma leludega mängida. Mingis peatuses, kus see rong tavaliselt ei peatu, kästi kõigil rongist elektririkke tõttu välja minna. Panin siis poisid ruttu riidesse ja läksime perroonile ootama. Varsti võttis meid uus rong peale ja Grand Central´ini oli jäänud ainult 15 minutit sõita. Kuna rongis ruumi polnud, pidime ukse juures püsti seisma. Ma sain oma selja vastu seina toetada ja suurem poiss toetus minu peale. Väiksem rippus mul kahe käega parema käe otsas. Mingi hetk jäid mõlemad posid magama. Püstiseistes. Pidin neid mõlemad ja ennast kuidagi püsti hoidma. Vabu istekohti polnud ja polnud isegi ruumi maha istumiseks. Lõpp-peatusesse jõudes raputasin nad mõlemad ärkvele ja rogist väljudes andisn neile vett juua.
Jägmiseks katsumuseks oli takso saamine. Üritasin seda kolmes esinevas kohas ja lõpuks võttis meid üks peale, kes ütles, et tal hakkas minust lihtsalt kahju ja võttis meid seetõttu peale. Siis selgus, et juba on tipptund ja lõpuks jõudisme hostema kontorisse tervelt 35 minutit lubadust hiljem. Tegelikult pidime juba 16:45 sealt edasi liikuma aga meie jõudsime kohale alles 16:50. Kui lõpuks kohale jõudisn tundsin küll, et olen superinimene. Kahe võikse lapsega läbi linna liikuda on ikka katsumus.
Viie minuti pärast võttis hostisa meid peale ja suundusime Prantsuse saatkonda 5´ndal avenüül. Seal selgus, et ürtus pidi algama 17:30 aga isegi 17:20 ei lastud veel kedagi uksest sisse. Kuradi külm oli seal õues tuule ja lumesaju käes oodates. Hostisa hakkas minuga juba kujustama, et miks mul ainult nahktagi seljas on aga tegelikult oli lugu selline, et hostema arvates ei saa me oma jopesid seal saatkonnas kuhugi panna ja minu sinine talvejope pole just väga sobilik. Seega küskis ta mul nahktagi panna. Kui hostisa seda kuulis, läks nii närvi. Hiljem palus hostema mu käest isegi vaa´vandust. Vahel ikka juhtub selliseid imelikke olukordi.
Sinna saatkonda läksime me üldse seetõttu, et mu hostema sai endale lõpuks Prantsusmaa kodakontsuse. Nüüd on tal lihtsam reisida. Ma täpselt ei teagi mitu aastat tal selle saamisega aega läks. Ilmselt oli see 5 aastat.
Tegemist oli piduliku vastuvõtuga, kus pakuti veini ja suursaadik pidas pika kõne. Pärast vastuvõttu käisime jälle Harlemis Patsy´s Pizzeria´s söömas, kus korra varemgi käinud oleme. Seekord otsustasin krevettidega pasta kasuka. Juba jammy =)
Koju jõudsime natuke peale üheksat ja siis läksid kõik kohe tuttu.