Jälle üks USA püha ja mul pidi olema vaba päev. Kuna hostema töötab prantsuse firmas, pidi tema täna tööle minema. Kuulsin et poisid ärkasid juba kell 7 üles ja hakkasid ringi möllama. Olin liiga väsinud, et isegi kõrvatroppide otsimisega vaeva näha. Vaatasin eile õhtul poole ööni filme, kuna teadisn, et saan täna hommikul magada aga NOPE...
7:45 koputab hostema uksele ja tuleb sisse. Kui nägi mind veel voodis, siis ohkas raskelt. Küsis/ütles, et tuleksin poistega tegelema. Neil vaja riided ära vahetada ja hommikusööki anda. Ütlesin siis vastu, et mul pidi täna vaba päev ju olema. Selle peale teatas tema, et peab tööle minema ja hostisa magab. Mis mul üle jäi? Pidin ennast voodist välja ajama ja tööle hakkama. Kulutasin rahulikult veel 15 minta enne toast välja minekut. Õnneks olid poisid juba vannitoas tegutsemas. Üllatus üllatus. Nemad pesid hambaid ja kreemitasid nägusid. Selle üle oli mul küll hea meel. Olin ikka päris tige hommikul ja hostema tundus sama olevat.
Kui hostema majast garaaži kaudu lahkus, hakkasin mina hommikusööki meisterdama. Suuremale poisile pannkoogid, väiksemalt võikud ja mulle omlett. Minust tuleb küll üks super hommikusöögi tegija =)
Lasin neil vabalt mängida aga mingi hetk muutusid nad jube lärmakaks. Siis panin neile töövihikud ette ja kell 10 vedast hostisa ennast lõpuks voodist välja. Patsutas mulle õlale ja ütles: I´m so sorry for that. Seletas mulle siis pikemalt, et ta pidi öösel tööd tegema ja polnud üldse maganud. Hommikul kui hostema küsis, et kas ta ajab ennast voodst välja või mitte, oli tema liiga väsinud et ennast üles ajada. Rääkisin talle, et hostema oli väga kuri, et ma tööd valmis tegema polnud ja siis tuli välja, et ta oli üldiselt meie kahe peale kade, sest saime mõlemad hostisaga töölt vaba päeva aga tema mitte.Väike kadedus või nii.
Sättisin ennast ruttu valmis, et minna White Plains´i Galeria Mall´i. Tänasest algasid presidendi nädala soodukad ja lootsin endale suveks pükse saada. Küsis hostisalt, kas või autot laenata ja tema arvas kohe, et ma tahan tema autoga sõitma minna. Ma ei saanud arygi, miks ta seda arvas aga siis tõi ta mulle oma võtmed suurele autole aga midagi rohkemat ei seletanud. Läksin siis alla garaaži ja üllatus üllatus, autot pole. Hostema oli sellega hommikul rongijaama sõitnud. Läksin üles tagasi ja siis hostisa seletas, et jah seetõttu ma sulle enda võtmed andsingi, et auto on rongijaamas ja kui sa tahad autot võtta, siis kõmbi sinna. No see hommik ei saanud enam "paremaks" minnagi. Uskumatu perekond.
Sain aga hoopis Harbor Island Park´is Linn´iga kokku. Kõndisin sinna siis jala. Tee peal jõudsin järeldusele, et see hommikune üles ärkamine oli ikka kasulik, sest nüüd on veel pikk päev ees. Kui poleks pidanud poisteg tegelema, oleksin vist ikka veel voodis.
Kui lõpuks Linn´iga kokku saime, siis naersime ennast minu "toreda" hommiku üle ribadeks. Nüüd tundub kõik ikka ülikoomiline aga olles selles situatsioonis, olin väga kuri.
Chillisime niisama meie linna vahel ringi ja Linn viskas mind rongijaama ära ning aitas auto üles leida. Auto käes, suundusin White Plains´i. Lõpuks saingi endale lühikesed teksad ja lisaks ostsin ka juba kaua planeeritud scrapbook´i ära. Sain selle Walmart´ist vaid 10$´ga. Varem olen neid vaid 40$ eest näinud. Nüüd peab hakkama pilte valima ja oma scrapbook´i koostama.
Tagasi koju tulles polnud poisse ja isa kodus. Tegin endale lõunaks riisi tomatikastmes ja istusin paar tundi arvutis. Natuke peale kuute läksin emale rongijaama vastu. Nüüd naresime juba mõlemad tänase hommiku üle. Hostema mainis veel, et isa olevat talle hea sõnaga maininud, et ma poistega hommikul natuke kirjalikku tööd tegin.
Pool kaheksa hakkas mul Scarsdale´s au apir meeting. Jälle mõtetu kohale sõitmine ja nime kirja panemine.
Koju tagasi tulles sõin õhtust ja arutasime hostemaga nädala plaani. Polegi nii hull vaheaja nädal kui ma algul kartsin. Väiksem poiss käib koolis ja suuremal on hommikuti mingi mängulaager.
Vaikselt sulav jääkate minu maja ees oleval merel:
No comments:
Post a Comment