1. juuni

Ma ei suuda ise ka uskuda, et tänane päev selliseks kujunes nagu ta oli. Eile oli nii tore ja tõesti tundus, et oleme üks pere aga tänane pani küll sügavalt mõtlema.
Pidin täna töötama 10-12, kuni hostema juuksuris käib ja hostisa uues majas ehitajatega kokku saab. Kui hostema pool kümme välja läks, siis ta tuli minuga veel rääkima ja kinnistas, et asi on ikka nii nagu olime eile kokku leppinud. Lisaks on täna suurema poisi sünipäevapidu kus ma töötama ei pea aga tahtsin sinna ikka kohale minna.
Vedasin ennast siis kella kümneks kööki ja poisid pidid koju tagasi saabuma 10:15. Kell sai aga juba 10:30 ja neid ikka pole. Kuna teadsin, et isal on kokkusaamine 10:30, siis arvasingi et ta jäi oma käikudega liiga hilja peale ja ei toogi mulle poisse vaatamiseks vaid võtab nad majja kaasa. JUst nii oligi. Saatsin talle sünumi, et küsida, mis toimub ja ta lubas mulle poisid tuua alles peale 12. Mõtlesin, et oh super chill pean neid vaid umbes pool tundi vaatama, sest hostema lubas hiljemalt 12 kodus olla. Loomulikult lisasin ma tema koju tuleku ajale vähemalt pool tundi mõttes juurde, sest olen aru saanud, et tema ajaplaneerimisvõime pole just kiita.
12 ajal saatis hostema mulle sõnumi, et tal läheb juuksuris kauem, sest seal on järjekord ja et ta jõuab võib olla koju enne sünnipäevapidu. Ei no mis mõttes? See on meie kokkuleppest väga kaugel ja kes üldse läheb juuksurisse ilma aega broneerimata. Hostisa tõi poisid koju ja ütles, et kui olen neile lõuna ära andnud siis võin nad oma tuppa mängima panna, et äkki magavad ka natuke. Mul lubas ta minna oma tuppa ja teha omi asju ja poistele tuleb öelda, et praegu on "quiet hour". Plaanitud ja tehtud.
Kell 2 saabus hostema ja teatas, et tal on nii palju veel teha, ta peab sööma ja veel välja minema, sest ta pole tordile küünlaid ostnud. Lubas mulle jälle oma toas istuda aga lihtsalt kuulata, mida poisid teevad. Mulle tundus tema välja minek väga imelik, sest sünnipäeva pidu algab ju juba pooleteise tunni pärast.
Kuna ma polnud plaaninud sinna peole terveks ajaks minna, siis ma ei hakkanud ennast vaevama valmis sättimisega, sest arvasin et on OK kui ma lähen sinna natuke hiljem ja tulen nendega tagasi. Kella 3 saabus hostema koju ja ütles, et vajab mu abi. Mis seal ikka, eks ma aitan. Pidin pakkima laste kingipakke, sest sünnipäevadel peab kõigile väikse kingikoti kaasa andma ja siis läksime kööki. PIdime kodust lahkuma 15 minuti pärast ja köögis ootab mind terve hunnik puuvilju, mis on vaja ära lõikuda ja pesta. Juba siis ma mõtlesin, et mida kurdadit see pole ju minu mure ja miks see juba tehtud pole. Tekkis ka küsimus, et kus on hostisa. Ta polnud ikka veel koju tagasi tulnud. Selle peale ütles hostema, et kas sa suudad uskuda, et ta läks kinno. Mis mõttes? Uskumatu.
Hostema läks poisse valmis sättima ja pani nad autosse. Ütles mulle et peab poistega kohe lahkuma, muidu jääb hiljaks. Mul polnud õrna aimugi kuidas mina sinna nende puuviljakandikute ja tordiga kohale peaks tulema. Siis astus aga hostisa uksest sisse ja oli väga üllatunud, et hostema ikka veel kodus on. Hostisa lubas mind siis kõige selle jamaga peole viia. Ta pakkis mul veel puuviljad ka ära seni kuni ma ennast valmis sättima läksin. Autos rääkis ta mulle, et ta tahtis hostema testida kuna ta on aja planeerimisel nii halb. Tahtis näha kas ta saab kõigega ikka õigeks ajaks valmis/hakkama nagu oli lubanud. Täiesti haige. Loomulikult oli arvata, et ta hakkama ei saa aga miks mina selle kõige keskel olema pean. See ajas mind päris vihale ja ka fakt, et ta mulle sellest rääkis. See pole minu probleem ja ma ei taha seda teada, mis nende vahel toimub.
Pidime veel poest ka läbi minema, et veel puuvilju osta ning lõpuks jõudsime peole. Seal selgus, et hostema unustas oma kaamera aku laadida ning küsis kas mul on kaamera kaasas. Ta palus mul siis lastest pilte teha samal ajal kui tema chatib oma sõbrannadega. See ajas mind veel rohke vihale, sest ma ei tulnud siia tööle vaid oma vabast tahtest sünnipäeva tähistama. Tegin mõned pildid, jätsin oma kaamera sinna ja läksin alla korrusele hostisale appi toitu välja panema. Ma ei tahtnu seal enam üldse olla ning mainisin hostisale, et plaanisin SmashBurger´isse sööma minna. Tal polnud selle vastu midagi. Ta tõi isegi mu koti ülevalt korruselt ära, sest ma ei tahtnud hostema silma alla sattuda ning läksingi sööma.
Kohusetundest läksin peale söömist peole ikka tagasi. Astun uksest sisse ja just pidi algama söömine. Hostisa olevat lõinud pizzadele järgi aga teda polnud veel kuskil näha. Siis palus hostema mul restorani pizzadele järgi minna. Andis mulle kviitungi kaasa ja siis ma lippasin ruttu restorani. Seal selgub, et hostisa oli neil juba pool tundi tagasi järel käinud. Üritasin siis mõlemale helistada ja küsida, et kas see on ikka tõsi ja pizzad on juba peol aga kumbki ei võta telefini vastu. Jalutasin tagasi peole ja näen kui rõõmsalt mõlemad seal naeratavad ja pizzad serveerivad. Unbelivable. Läksin hostisa juurde ning tema küsis kohe, et kuidas burger oli. Tegin kohe teist juttu ja ütlesin, et ma käisin just pizzal järel, mis on juba siin. Tema kostab siis selle peale, et jah ta juba kuulis sellest ning mina ütlesin lihtsalt, et ma lähen nüüd koju. Võtsin oma asjad ja hakkasingi koju kõndima. Ma olin  nii vihane. Kui neil on mingid probleemid, siis see ei anna neile mingit õigust seda minu peal välja elada või mind ära kasutada. MA olin ikka väga kuri. Marssisin lihtsalt koju ja istusin terve õhtu oma toas. Ma tõesti ei tahtnud neid enam näha.
Läksin vaid korraks elutuppa, et oma raha küsida ja selle tõi mulle hiljem hoopis väike poiss.
Hiljem tuli meelde ka et minu kaamera on nende käes ja läksin seda tagasi küsima. Siis jookseb väike poiss minu juurde, kallistab ja ütleb, et ei taha et ema ära läheb. Ma küsisin, et kuhu ta siis läheb ja poiss ütles, et oma emale külla. Ma ei suutnud uskuda, mida ma kuulen ja küsisin, hostemale kas kõik on ikka korras. Ta ütles, et jah. No ma ei tea. Sellel õhtul olid mul juba igasugused mõtted peas ja ma lihtsalt ei tahtnud seal majas enam olla. Ma ei taha nende eraellu sekkuda.