Pean tunnistama, et blogi täitmine muutub üha raskemaks. Midagi väga põnevat siin ei juhtu ja tunnen hinges kurbust. Ma tean küll, et teil seal Eestis, kes te mind koju ootate, on seda raske mõista aga päris raske on jätta hüvasti eluga millega olen aasta jooksul ära harjunud. Isegi poiste tegemised tunduvad aina põnevamad kui vahe peal. Tunnen nagu oleks alles algus ja pean veel kõike õppima/kogema aga tegelikult on aeg otsad kokku tõmmata. Vaatan inimesi kelle nägemist igapäevaselt ma nii tavaliseks pean ja mõtlen, et ilmselt enamikke neist ei näe ma oma elus enam kunagi.
Enam pole mul midagi ka selle vastu et poistega rohkem aega veedan. Vaatan kuidas nad hommikust või õhtust söövad. Väiksem poiss pidevalt kallistab mind ja ütleb: I love u. Nuuks-nuuks.
Tegelikult polnud tänane päev väga kurb, sest vahelduseks tuli ka päike välja. Käisime Linn´iga pargis päevitamas ja mõnede tüdrukutega lõunal.
POistega istusin terve õhtupooliku Tae Kwon Do´s ja käisime ka koos hostemal järel. Tegin kõigile õhtuks pizzat ning olin poistega kuni nad magama panin. Väiksem poiss laulis ja seletas voodis veel pikalt ja tuli mulle teatama, et tahab süüa. Pärast kõige oma söödu mulle üleslugemist ta siiski süüa ei tahtnud ja tegin temaga diili: kui ta tunni aja pärast ikka veel ei maga, siis võib üles tulla ja mängida. seniks aga pidi voodis vaikselt lamama. Tüüp uinus juba 10 minuti möödudes.
Kui hostema koju tuli, istusin oma toas põrandal ning tegelesin oms scrapbook´igs. Ta tuli ja uuris ka mis ise asi see veel on. Lisaks rääkis ta mulle kuidas ta ikka kardab selle uue au pair´i usaldamist ja et keegi pole nii hea tema poistega kui mina. Räägime veel nukrast meelest.
No comments:
Post a Comment