Äratus 6:00. Tundsin ennast nagu zombi. Vedasin ennast voodist välja aga mitte piisavalt kiirelt, sest hommikust polnud aega süüa. Jõin kiirelt kohvi ja jalutasin Linn´i maja juurde. Takso juba ootas meid. Tegelikult pidi Linn´i hostema meid bussile White Plains´i viima aga millegi pärast mõtles ümber ja tellis meile takso. Õnneks andis ka taksoraha.
Jõudsime õigeks ajaks bussile. Sõitsime läbi Manhattani, kus tegime 2 peatust et veel au paire peale korjata. Meie bussis oli lõpuks 57 inimest ning kokku oli 3 bussitäit. Kuna kell oli juba 9 tehti meile, kes esimesena bussile tulid, vetsu peatus. Edasi sõitsime veel 2 tundi ning vetsu ja söögipeatus Delaware´s. Lõpuks jõudsime Washingtoni kell 1 (6 tundi peale bussile minekut). Meile anti poolteist tundi vaba aega Union Station´is, mis on linna keskel asuv kaubanduskeskus-bussi-metroojaam. Kuna meil Linn´iga olid võikudest kõhud täis, siis meie käisime poodides.
2:30 algas neljatunnine bussiekskusrioon. Ma ei teadnudki varem, et Washington on spetsiaalselt USA valitsemiseks ehitatud. Kõik majad, tänavad, monumendid ja isegi puud on siia täiuslikut planeertid ning üksi ehitis ei või olla kõrgem kui kapitooliumi hoone kuplil asuv Freedom kuju. Üldmulje kogu linnast on võrreldab muuseumiga. Kõik on nii puhas, majad on madalad ja suursugused.
State Court:
Enamus maju näevad sellised välja:
White House:
World War II Monument
Üks uuemaid monumente Washintonis. Valmis millalgi 2004. Asub Washinton´i Monumendi ja Lincoln Memorial´i vahel. Iga posti peal on üks USA osariik ja nad on asetatud nende USA´ga liitumise järjekorras. Kokku on 56 posti.
Päriad tähistavad rahvuse tööstuslikku tugeust sõjas.
Rivis oli 2 paviljoni, millest ühele on kirjutatud Atlantic ja teisele Pacific, mis tähistavad sõjategevust üle kahe ookeani.
Freedom Wall: seinal on 4000 kuldset tähte, mis tähistavad üle 400 000 ameeriklase, kes hukkusid Teises Maailmasõjas.
Vaade World War II Monumendi juurest Reflection Pool´ile ja Lincoln Memorial´ile
Lincoln Memorial
Korean War Veterans Memorial
Koosnes 19 sõdurist, kes pidid olema erinevatest rassidest aga mina sellest küll aru ei saanud, sest kõik nägid välja nagu vanad mehed.
Ameeriklastele ikka väga meeldivad need peegeldavad basseinid ja neid leidus praktiliselt iga monumendi juures.
Kiviseina sisse graveeritud pildid Korea sõjast
Vaade Washingtoni Monumendile Lincoln Memorial´i eest
Vietnami sõja mäletusmärk: mehed otsimas oma hukkunud kaaslasi
Mälestumärk Vietnami sõjas hukkunud kaheksale naisele:
Vietnami sõja mälestumärk
Pikk must kivisein, kuhu on graveeritud kõigi hukkunute nimed. Nende ettelugemine võtab aega 59 tundi ja nagu ma aru sain, siis nende ettelugemist korratakse igal aastal. Selle monumendi ehitamiseks pidid sõjaveteranid ise raha koguma
Seinte lõikumiskohal oli sõja algus ja lõpu aasta ning kõik nimed on sõdurite hukkumisjärekorras.
Lincoln Memorial
Kes näeb Lincoln´i piilumas?
Kuju, mille nägemist ma tõesti ootasin:
Vaade Washingtoni Monumendile Lincol Memorial´i trepilt
Peale viite hakkas juba pimedaks minema. Tegime veel ühe peatuse enne hotelli suundumist.
Martin Luther King Jr Monument
Washingtonis on keelatus ehitada ühtegi kuju, mis on kõrgme kui Freedomi kuju Capitol Building´i katusel. Tegelikult on Martin Luther King Jr kuju kõrgem aga nad ei loe seda eraldiseisvaks kujuks, kuna terve keha pole välja raiutud.
Edasi suundsuime tänavale, kus on ainult saatkonnad. Kokku on Washingtonis 180 riigi saatkonnad. Nägin ka Eesti oma, kuid see oli palkuu väiksem kui paljude tesite omad. Venemaa oma vägi välja nagu tüüpiline nõukogude aegne kastehitis. Selle maja ehitamisega on seotud ka mingi skandaal seoses pealtkuulamisseadetega.
Sõitsime läbi Georgtown´i, mis pidi olema noorte inimeste linnaosa. Kuna sellise reisi suureks osaks on pidutsemine siis näidati meile mõnede parimate köubide ja baaride asukohti.
Poole seitsmeks jõudsime oma hotelli: Arlington Hilton & Towers. Päris fancy hotell. Mina olin ühes toas Linn´i ja veel kahe Rootsi tüdrukuga. Toas oli 2 "suurt" voodit, mis olid palju väiksemad kui mul siin kodus.
Õhtust käisime söömas spordibaaris hotelli kõrval. Sõime burgereid ja täisealised ehk siis mina üks rootsi au pairidest, jõime õlut. Uskumatu, et mulle hakkab ka vist õlu juba meeldima, sest ameerika õlu pole üldse nii rõveda maitsega kui eesti oma. Täitsa joodav kraam =)
Läksime hotellituppa tagasi, et valmistuda klubisse minekuks. Kõik olime väsinud aga kui mitu korda me oma elu jooksul ikka siia satume. Kella üheksast olime juba valmis aga siis avastasime, et liiga vara ju. Veel au paire tuli meie tuppa ning valmistsuime siis vaimselt koos välja minekuks.
Peale ühteteist võtsime 2 taksot ja sõitsime klubisse. Kohale jõudes selgus, et valisime koha kus kõik on kas mustanahalised või latiinod.
Ja edasine on juba ajalugu...
Muigan.
ReplyDelete