28. november

Juba mitu nädalat tagasi leppisime emaga kokku, et poistele enam hommikuti piima juua ei anna. Mina siis ikka räägin väiksemale hommikul, et piima joome peale hommikusööki aga poiss hakkas nutma. Selle peale tuli ema oma toast välja ja ütles, et ei taha et poiss hommikuti nutaks. Seega palun anna talle natuke piima. Mis siis ikka. Poisile jälle piimapudel pihku. Uskumatu. Olin emas pettunud.
Õhtusöögi ajal leppisime kokku, et kui poisid hommikul piima küsivad siis annan neile natuke aga kui ei küsi siis ei saa nad midagi. Eelmised 2 päeva pole nad midagi hommikuti küsinud.
Täna oli mul New Yorgi kursus. Esimesed grupid tegid oma ettekandeid. Tundub, et keegi sellega väga ei pinguta. Ma olen enda osa peale küll palju aega kulutanud. Minu grupi ülesandeks on tutvustada teistele Staten Islandit. Ma pean rääkima ajaloost ja muuseumitest.
Meile tutvustati Muuseumi miili ja näidati kus asuvad suuremate poodide joulude vaateaknad. Need pidid New Yorgis uskumatud olema. Vast leian isegi pühapäeval aega need isiklikult üle vaadata =)
Koju tulles oli aega ainult lõunat süüa ja natuke arvutis sirvida ning juba oligi aeg poistele järgi minna.
Suuremal oli täna prantsuse keele tund ja väiksemaga pidin kirjutamist õppima. Tüüp oli nii väsinud ja ma hoopis mängisin temaga midagi. Hiljem kiitis ema mu otsuse heaks: kui ta on ikka väsinud siis võite jah muud teha sest kirjutamiseks on ta natuke liiga noor. No ega ma ise küll selle peale ei tulnud et talle kirjutamist õpetada. See oli ikaa hostema soov varem. Nüüd muudab oma arvamust siin iga päev.
Peale poiste vanniskäiki mõtlesin, et nüüd on aega rahulikult pesu triikida aga siis helistas hostema, et jääb hiljaks ja kas ma saaksin õhtusööki teha.
Tegin friikaid, ahjukana, kananagitsaid ja salatit. Ma panin toorsalati sisse õuna ka, sest mulle nii meeldib. Hostema küsis: Kas panid jälle salati sisse õuna? Hi-hii. Panin, panin.