Pühapäeva õhtul teadsime, et vanemad jäävad
esmaspäeval koju ja seega saan mina vaba päeva. Hommikul aga ilmuvad poisid
minu ukse taha ja tahavad oma hommikust sooja piima saada. Kohe teeb ka telefon
häält ja hostema saadab mulle sõnumi: Palun hoolitse täna hommikul poiste eest!
No tore. Hea, et ma eile õhtul kaua filme ei
vaadanud, sest muidu oleksin väga väsinud olnud. Igatahes andisn poistele piima
kätte ja vaatasin siis aknast välja, pargi poole. Olen sellest vaatest siia
varemgi pilte postitanud. Näha oli kuidas meri lainetas ja keset parki oli
veeloik. Juba nelja tunniga muutus see aina suuremaks, tuul aina tugevamaks ja
lõpuks ei saanud enam autodki sellest läbi sõita. Tänav pandi kinni ja siia
hakkas masiiliselt igasugu uudistebusse ja muid uudistajaid saabuma. Tuul aina
tugevnes ja lõpuks hostema otsustas, et hakkame ka ikka asju pakkima. Nüüd
saate kõik rahulikult järele mõelda, mida teie oma majast kaasa võtaksite kui
niimoodi lahkuma peaksite. Tegelikult me ju ei teadnud kas maja üldse tagasi tulles
alles on või mitte. Lastele pakkisime ainult riided kaasa aga ise võtsin küll
kõik oma dokumendid, arvuti ja ainult mõned riided. Vesi tuli ikka üllatavalt
kiiresti ja päris lähedale ning torm polnud ju veel mandrile jõudnudki. Hakkas
ikka lõpuks kartma, sest terve hommiku käitus nagu midagi hullu ei hakka
juhtuma. Tegi rahulikult süüa ja lasi poistel igasugu õppimisvärke teha.
Minu teibitud aken:
Kaheteist ajal hakkasime siis asju pakkima
ja hostisa hakkas asju õuest keldrisse ja keldrist tuppa vedama. Keldrisse
vedasime kõik õues vedelevad poiste mänguasjad ja keldrist tuppa vedasime mõned
riidekastid. Lisaks ajasime auto välja ja hostisa vedas oma mootorratta terassi
kõrvale. Mul tekkis küll küsimus, et kas ta ei karda, et see minema lendab aga
ju ta kartis siis soolase vee kahjusid rohkem kui minema lendamist.
Vahepeal vaatasime kuidas üks jobukakk otsustas
tänaval veest läbi sõita ja loomulikult suri tal auto keset vet ära. Kohale
vuras terbe brigaad politseinikke aga ma ei näinud küll, et keegi sealt autost
välja oleks tulnud. Tundus hoopis, et vesi hakkas vaikselt taanduma või nagu
poisid ütlesid, siis meri läheb tagasi mere.
Ma ei kartnud küll midagi ja oleks hea
meelega koju jäänud aga hostema oli ilmselgelt paanikas. Tõmbles ringi ja mote
talk ah ei jooksnud. Hostisa otsustas koju jääda ja maja valvata. Ema pidas
teda hulluks aga hakkas ise ka juba kahtlema kas jääda koju või mitte. Kui aga
politsei ukse taha tuli ja ütles, et meie tänav evakueeritakse olime kohe
valmis autosse istuma. Nüüd oli minek. Kui hostisa meile autos head aega ütles,
oli näha, et ta oli ka väga mures.
Sõitsime 10 minuti kaugusel elvate
hostvanemate sõprade juurde. Nad elavada samas linnas aga merest kaugemal ja
mäe otsas. Nende maja oli kahekordne, ise elavad teasel korrusel ja all on suur
kelder. Taaskord mustanahaliste pere, kus oli 3 last: 2 poissi ja tüdruk. Kui
kohale jõudsime oli just elekter ära läinud. Perepea helistas minu hostisale ja
ütles, et ta oma generaatori meile annaks, sest tema lapsed vajavad seda. See
oli muidugi naljaga öeldud aga nii me endale generaatori saime. Tüüp kais meie
kodus sellel järel ja ühendas käik köögitarvikud, teleka ja valgustuse.
Polenudki nagu mingit probleemi rohkem.
Istusime suures toas, jõime teed ja
jutustasime niisama. Lapsed mängisid keldris mängutoas. Mingil hetkel tuli
elekter tagasi aga ainult natukeseks. Enam me telekale ühendust ei saanud ja
seega oli see viimane kord järgneva 2 päeva jooksul kui üldse midagi meie umber
toimuvast kuulsime. Ülejäänud õhtu mängisin mina vanema poisiga, kes oli 11,
Scrabble´t. Mina võitsin =)
Väga tore, et see pere meid enda juurde
võttis aga ega ma ennast seal hästi ei tundnud. Mingil hetkel läks kogu vestlus
üle prantsuse keelele ja mina ei saanud enam mõhkugi aru. Istusin lihtsalt
söögilaua taga kuni oli aeg magama minna. Ahjaa õhtuks sõime pastat
lihakastmega ja mingit Aafrika toitu. Tegime nalja, et selline peabki välja
nägema tõeline orkaani toit.
Magama pandi meid alla korrusele ehk siis
keldrisse. Algul pidi hostema magama ühe kohaliku lapse toas koos väiksema
poisiga ning suurem poiss koos ühe kohaliku poisiga mängutoas ja mina nende
juures madratsil. Pean mainima, et ega ma selle üle väga õnnelik polnud aga
vähemalt oli katus pea kohal. Lõpuks läksid mõlemad minu poisid emale kaissu ja
mina sain mängutoas oleva diivani enda valdusesse. Majas oli isegi soe vesi
veel olemas ja poisid said isegi vannitatud.
Enne magama jäämist lugesin taskulambi
valguses natuke ajakirja. Hostema tuli uudistama, et kas mul on ikka kõik
korras ja rääkis siis, et hostisal pole enam elektrit ja ta pidi oma telefoni
ka välja lülitama, et akut homseks säästa. Hostema oli ikka nii vihane muudkui
seletas, et tüüp sai nüüd oma soovitud karistuse vms, et meiega kaasa ei
tulnud. Pean nüüd üksi seal pimedas majas passim aga tegelikult oli ta lihtsalt
väga mures oma mehe pärast.
Kui generator välja lülitati kuulsin esimest
korda kui kõvasti tuul väljas puhub. Päris kõhe oli aga olles kodus (Eestis)
olen kuulnud hullemaid tuulehääli.
Hommikul ärkasid poisid ja hostema üles
juba poole kaheksa ajal ning läksid üles korrusele. Ma tahtsin ikka veel magada
või siis pigem ma ei tahtnud näha, mis välismaailmas toimub. Seal all keldris
oli päris turvaline olla.
Kuna ma magasin mängutoas, siis mingi aja
pärast hakkasid lapsed sealt endale mänguasju võtmas käima. Lõpuks ajasin
ennast üles kui vanaema Eestist helistas ja küsis kas olen ikka elus. Kell oli
vast pool üksteist. Läksin üles korrusele ja mulle pakuti kohe kohvi ja
saiakesi. Hostema tormas kohe alla korrusele asju pakkima. Ta tahtis jubedalt koju
tagasi minna. Oli juba hostisaga rääkinud, et meie maja pidi terve olema ja
vett polnud ka sisse tulnud.
Pakkisime kõik asjad kokku, vedasime autosse ja
hakkasime kodu poole sõitma. Tänavatel polnud eriti puidki maas ja arvasime, et
asi polnudki siis nii hull kui arvasime. Oma kodutänavat märgates, nägime, et
see on kinni pandud ja kedagi läbi ei lasta. Hostema oli jälle ilmselgelt
paanikas, et kuidas me nüüd siis koju same. Tuli välja et tänav meie maja ees
on ühtlasi ainus sissepääs kogu linnaosasse. Lõpuks parkisime auto kuhugi tee
äärde, võtsime mõned kotid selga ja asusime oma maja poole kõndima. Kõik
muudkui uudistasid meie maja ümbruses ja nägime ka siis põhjust, miks tänav
suletud on: Nimelt olid elektrijuhtmed keset tänavat ja igal pool vedelesid puud.
Kodus ootas meid õnnelik hostisa. Tema oli siin terve öö ringi käinud ja möllu
filminud.Igatahes maja oli meil alles, terve maja ümbrus oli paksult lehti täis ja maja ees oli mere kantud sodi. Vesi oli meil maja ukseni tulnud. Imelik, et keldrisse ei imbunud. Meil Vedas, et maja nii heas seisus on, sest kui maja ees aknast välja vaadata, kus varem oli ilus park, saab mõne päeva pärast olema täielik tühjus, sest puud on juurtega maast välja rebitud. Maja ees oli üks puu elektritraatides kinni. Tee oli juba suhteliselt puhtaks tehtud aga selle ühe puu tõttu ei lasted autosid läbi.
Pargipuud:
Mere kantud sodi keset tänavat:
Meie maja sissesõidutee:
Maja esine - lehed ja muu laga:
Puu, mis ilmselt võttis meie majalt elektri:
Kokku kulus meil selle laga koristamisele
kuskil 3 tundi. Tundus, et minust oli palju abi. Sain endale küll suure villi
pöidla peale aga pole hullu. Ikkagi tugev Eesti naine, kes riisumist ei karda
=)
Ilm oli ka terve päeva jube kahtlane. Tuult
enam polnud, vahel sadas vihma ja siis jälle paistis päike.
Peale lõunasööki saatis hostema mind
autosse ülejäänud asju tooma. Ma juba vinnasin endale kõik kotid selga ja
hakkasin tagasi kõndima kui nägin, et meie tänav on nüüd avatud. Vurasin siis
ruttu hoopis autoga tagasi. Kodus hakkasime generaatorist juhtmeid laiali
vedama. Meil olid tuled ja köögis töötas külmkapp, lapsed vaatasid telekat ja
keldris töötas sügavkülm. Tubades on küünlad aga vähemalt on koridoris valgus.
Ainuke mure oli kütte puudumine.
Ülejäänud päeva veetsin oma toas raamatut
lugedes. Või vähemalt nii kaua kui valgust jätkus. Siis istusin köögis ja
aitasin hostemal õhtusööki teha. Poisid võtsid hostisaga külma vanni. Pidasid
vastu küll. Voodisse läksin juba kell 8 ja seljas oli ikka paks kith riideid.
Kuulasin muusikat ja üritasin vara magama jääda, sest selles pimeduses pole
mitte midagi teha. Muidugi ma võiks midagi huvitavat välja mõelda aga
temperatuur pole eriti mõnus teki alt väljas istumiseks.
Hommikul pidin poiste eest hoolitsema aga
ju siis hostema arvas, et on lihtsam ise asi ära teha kui mind üles ajada. Mind
ajas ta üles siis kui oli aeg hommikust süüa. Tegin poistele omletti ja endale
ning hostemale munaputru. Hommikusöök söödud, istusin oma toas ja lugesin
ajakirja. Külla tuli minu sober töömees ja parandas meil midagi ära nii, et
saime sooja vee tagasi. Kahjuks polnud aega dušši alla minna, sest hostisa
kutsus meid lõunat sööma.
Ise oli tüüp juba hommikul majast minema
läinud. Vahepeal on ta ikka uskumatu. Nimelt oli ta oma mootorrattaga läinud
White Plains´I ühe hotelli fuajeese istuma ja tööd tegema. Kuna meil polnud
kodus netti ja temal polnud võimalust Manhattanile sõita. Kui meie ennast
hotelli kohale vedasime, istus tema uhkelt pintsak seljas sohval nagu selle
uhke hotelli täieõiguslik külastaja. Järgnevad 3 tundi veetsime siis kõik
hotelli lounge´s. Sõime lõunat ja
istusime netis. Jube tore oli jälle midagi välismaailmast kuulda. Ja eriti
huvitav oli, et inimesed kellega ma pole juba vääga vääga kaua suhelnud ärkasid
järsku ja küsisid kas olen ikka elus. Tore, et vähemalt nüüd inimesed üles
ärkasid. Mul on selle üle ainult hea meel, aga tekib küssa, et kus te varem
olite?
Täna kuulsime ka esimest korda raadiot ja
saime alles nüüd teada kui tõsine see torm tegelikult oli. Selle kahe päeva
jooksul on ainult 2 inimest mind kursis hoidnud, mis väljaspool minu koduseinu
toimub. Aitähh teile Hanna ja Debi! Owe u one!
On teisipäeva õhtu ja elektrit ikka pole.
Hostisa nusperdas kuidagi meie praeahju tööle ja õhtusöök oli rikkalik,
kusjuures varem tegime ikka pliidi peal süüa, sest õnneks on meil gaasipliit.
Kaminas särab ka tuli ja meeleolud on natuke kurvad. Homme hakkab rongiliiklus
juba normaalselt tööle ja hostema peab töölem minema. Kool on ilmselt nädala
lõpuni suletud. Ootan juba pikisilmi,
millal neti tagasi saame ja Skype´ma saab hakata. Miss u all in Europe!
Sain aru, et meil läks veel õnnelikult.
Elame ju kohe mere kaldal ja esialgsed prognoosid olid päris kurjakuulutavad.
Imelik, et terve selle ootusaja ja tormi kohaloleku aja polnud mul kordagi
isegi tunnet, et midagi tõsist hakkab juhtuma või et ma peaks oma elu pärast
kartma. Inimeste esialgne paanika ja poodide tühjaks ostmine tundus
koomilisena.
Ja mille ma üldse unustasin mainimata: täna on
ju Halloween. Meie ukse taga käisid ainult ühed lapsed. Kellegil pole siin tuju
minna “trick or treat”ima. Ainuke, mida kuulsin, et New Jearsey osariigis jäeti
pühad ära ja meie omas soovitati küpsetada küpsiseid ja neid vanuritele ukse
taha viia. Kahjuks ei saagi ma osa selle riigi suurimast lastele mõeldud pühast
aga pole hullu. Siin on tähtsamaidki asju vaja korda saata kui ukselt uksele
kommi nurumas käia.
No comments:
Post a Comment