29.-31. oktoober ehk bitch named Sandy

Pühapäeva õhtul teadsime, et vanemad jäävad esmaspäeval koju ja seega saan mina vaba päeva. Hommikul aga ilmuvad poisid minu ukse taha ja tahavad oma hommikust sooja piima saada. Kohe teeb ka telefon häält ja hostema saadab mulle sõnumi: Palun hoolitse täna hommikul poiste eest!

No tore. Hea, et ma eile õhtul kaua filme ei vaadanud, sest muidu oleksin väga väsinud olnud. Igatahes andisn poistele piima kätte ja vaatasin siis aknast välja, pargi poole. Olen sellest vaatest siia varemgi pilte postitanud. Näha oli kuidas meri lainetas ja keset parki oli veeloik. Juba nelja tunniga muutus see aina suuremaks, tuul aina tugevamaks ja lõpuks ei saanud enam autodki sellest läbi sõita. Tänav pandi kinni ja siia hakkas masiiliselt igasugu uudistebusse ja muid uudistajaid saabuma. Tuul aina tugevnes ja lõpuks hostema otsustas, et hakkame ka ikka asju pakkima. Nüüd saate kõik rahulikult järele mõelda, mida teie oma majast kaasa võtaksite kui niimoodi lahkuma peaksite. Tegelikult me ju ei teadnud kas maja üldse tagasi tulles alles on või mitte. Lastele pakkisime ainult riided kaasa aga ise võtsin küll kõik oma dokumendid, arvuti ja ainult mõned riided. Vesi tuli ikka üllatavalt kiiresti ja päris lähedale ning torm polnud ju veel mandrile jõudnudki. Hakkas ikka lõpuks kartma, sest terve hommiku käitus nagu midagi hullu ei hakka juhtuma. Tegi rahulikult süüa ja lasi poistel igasugu õppimisvärke teha.

Minu teibitud aken:

Kaheteist ajal hakkasime siis asju pakkima ja hostisa hakkas asju õuest keldrisse ja keldrist tuppa vedama. Keldrisse vedasime kõik õues vedelevad poiste mänguasjad ja keldrist tuppa vedasime mõned riidekastid. Lisaks ajasime auto välja ja hostisa vedas oma mootorratta terassi kõrvale. Mul tekkis küll küsimus, et kas ta ei karda, et see minema lendab aga ju ta kartis siis soolase vee kahjusid rohkem kui minema lendamist.

Vahepeal vaatasime kuidas üks jobukakk otsustas tänaval veest läbi sõita ja loomulikult suri tal auto keset vet ära. Kohale vuras terbe brigaad politseinikke aga ma ei näinud küll, et keegi sealt autost välja oleks tulnud. Tundus hoopis, et vesi hakkas vaikselt taanduma või nagu poisid ütlesid, siis meri läheb tagasi mere.

Ma ei kartnud küll midagi ja oleks hea meelega koju jäänud aga hostema oli ilmselgelt paanikas. Tõmbles ringi ja mote talk ah ei jooksnud. Hostisa otsustas koju jääda ja maja valvata. Ema pidas teda hulluks aga hakkas ise ka juba kahtlema kas jääda koju või mitte. Kui aga politsei ukse taha tuli ja ütles, et meie tänav evakueeritakse olime kohe valmis autosse istuma. Nüüd oli minek. Kui hostisa meile autos head aega ütles, oli näha, et ta oli ka väga mures.

Sõitsime 10 minuti kaugusel elvate hostvanemate sõprade juurde. Nad elavada samas linnas aga merest kaugemal ja mäe otsas. Nende maja oli kahekordne, ise elavad teasel korrusel ja all on suur kelder. Taaskord mustanahaliste pere, kus oli 3 last: 2 poissi ja tüdruk. Kui kohale jõudsime oli just elekter ära läinud. Perepea helistas minu hostisale ja ütles, et ta oma generaatori meile annaks, sest tema lapsed vajavad seda. See oli muidugi naljaga öeldud aga nii me endale generaatori saime. Tüüp kais meie kodus sellel järel ja ühendas käik köögitarvikud, teleka ja valgustuse. Polenudki nagu mingit probleemi rohkem.

Istusime suures toas, jõime teed ja jutustasime niisama. Lapsed mängisid keldris mängutoas. Mingil hetkel tuli elekter tagasi aga ainult natukeseks. Enam me telekale ühendust ei saanud ja seega oli see viimane kord järgneva 2 päeva jooksul kui üldse midagi meie umber toimuvast kuulsime. Ülejäänud õhtu mängisin mina vanema poisiga, kes oli 11, Scrabble´t. Mina võitsin =)

Väga tore, et see pere meid enda juurde võttis aga ega ma ennast seal hästi ei tundnud. Mingil hetkel läks kogu vestlus üle prantsuse keelele ja mina ei saanud enam mõhkugi aru. Istusin lihtsalt söögilaua taga kuni oli aeg magama minna. Ahjaa õhtuks sõime pastat lihakastmega ja mingit Aafrika toitu. Tegime nalja, et selline peabki välja nägema tõeline orkaani toit.

Magama pandi meid alla korrusele ehk siis keldrisse. Algul pidi hostema magama ühe kohaliku lapse toas koos väiksema poisiga ning suurem poiss koos ühe kohaliku poisiga mängutoas ja mina nende juures madratsil. Pean mainima, et ega ma selle üle väga õnnelik polnud aga vähemalt oli katus pea kohal. Lõpuks läksid mõlemad minu poisid emale kaissu ja mina sain mängutoas oleva diivani enda valdusesse. Majas oli isegi soe vesi veel olemas ja poisid said isegi vannitatud.

Enne magama jäämist lugesin taskulambi valguses natuke ajakirja. Hostema tuli uudistama, et kas mul on ikka kõik korras ja rääkis siis, et hostisal pole enam elektrit ja ta pidi oma telefoni ka välja lülitama, et akut homseks säästa. Hostema oli ikka nii vihane muudkui seletas, et tüüp sai nüüd oma soovitud karistuse vms, et meiega kaasa ei tulnud. Pean nüüd üksi seal pimedas majas passim aga tegelikult oli ta lihtsalt väga mures oma mehe pärast.

Kui generator välja lülitati kuulsin esimest korda kui kõvasti tuul väljas puhub. Päris kõhe oli aga olles kodus (Eestis) olen kuulnud hullemaid tuulehääli.

Hommikul ärkasid poisid ja hostema üles juba poole kaheksa ajal ning läksid üles korrusele. Ma tahtsin ikka veel magada või siis pigem ma ei tahtnud näha, mis välismaailmas toimub. Seal all keldris oli päris turvaline olla.

Kuna ma magasin mängutoas, siis mingi aja pärast hakkasid lapsed sealt endale mänguasju võtmas käima. Lõpuks ajasin ennast üles kui vanaema Eestist helistas ja küsis kas olen ikka elus. Kell oli vast pool üksteist. Läksin üles korrusele ja mulle pakuti kohe kohvi ja saiakesi. Hostema tormas kohe alla korrusele asju pakkima. Ta tahtis jubedalt koju tagasi minna. Oli juba hostisaga rääkinud, et meie maja pidi terve olema ja vett polnud ka sisse tulnud.

Pakkisime kõik asjad kokku, vedasime autosse ja hakkasime kodu poole sõitma. Tänavatel polnud eriti puidki maas ja arvasime, et asi polnudki siis nii hull kui arvasime. Oma kodutänavat märgates, nägime, et see on kinni pandud ja kedagi läbi ei lasta. Hostema oli jälle ilmselgelt paanikas, et kuidas me nüüd siis koju same. Tuli välja et tänav meie maja ees on ühtlasi ainus sissepääs kogu linnaosasse. Lõpuks parkisime auto kuhugi tee äärde, võtsime mõned kotid selga ja asusime oma maja poole kõndima. Kõik muudkui uudistasid meie maja ümbruses ja nägime ka siis põhjust, miks tänav suletud on: Nimelt olid elektrijuhtmed keset tänavat ja igal pool vedelesid puud. Kodus ootas meid õnnelik hostisa. Tema oli siin terve öö ringi käinud ja möllu filminud.
Igatahes maja oli meil alles, terve maja ümbrus oli paksult lehti täis ja maja ees oli mere kantud sodi. Vesi oli meil maja ukseni tulnud. Imelik, et keldrisse ei imbunud. Meil Vedas, et maja nii heas seisus on, sest kui maja ees aknast välja vaadata, kus varem oli ilus park, saab mõne päeva pärast olema täielik tühjus, sest puud on juurtega maast välja rebitud. Maja ees oli üks puu elektritraatides kinni. Tee oli juba suhteliselt puhtaks tehtud aga selle ühe puu tõttu ei lasted autosid läbi.

Pargipuud:

Mere kantud sodi keset tänavat:

Meie maja sissesõidutee:

Maja esine - lehed ja muu laga:

Puu, mis ilmselt võttis meie majalt elektri:

 Ma ei viitsind niisama toas istuda ja paanitseda nagu mõni siin tegi ja küsisin hostisalt reha asukohta. Hakkasin lehti garaaži sissesõidu teelt kokku riisuma. Ülesmäge riisumine oli natuke raske ja lehed olid jube märjad. Võtsin siis hoopis lumelabida, mille kasutamine tuli mu hostisale meeldiva üllatusena. Tema kavatses vist terve aja rehaga tegutseda. Ma koristasin siis kõik lehed maja tagant ning edasi läksime hostisaga majaesist koristama. Jube sopp oli siia ikka kokku veetud. Lisaks lehtedele ja okstele oli siin ka igast prügi ja vetikaid. Lükkasime ja rehitsesime kõik tänavale. Millalgi peaks tulema kogumisauto, kes kõik lehed ja sobi kokku kogub. Sama tegime ka maja taga, lükkasime kõik lehed oma sissesõidutee algusesse.

Kokku kulus meil selle laga koristamisele kuskil 3 tundi. Tundus, et minust oli palju abi. Sain endale küll suure villi pöidla peale aga pole hullu. Ikkagi tugev Eesti naine, kes riisumist ei karda =)

Ilm oli ka terve päeva jube kahtlane. Tuult enam polnud, vahel sadas vihma ja siis jälle paistis päike.

Peale lõunasööki saatis hostema mind autosse ülejäänud asju tooma. Ma juba vinnasin endale kõik kotid selga ja hakkasin tagasi kõndima kui nägin, et meie tänav on nüüd avatud. Vurasin siis ruttu hoopis autoga tagasi. Kodus hakkasime generaatorist juhtmeid laiali vedama. Meil olid tuled ja köögis töötas külmkapp, lapsed vaatasid telekat ja keldris töötas sügavkülm. Tubades on küünlad aga vähemalt on koridoris valgus. Ainuke mure oli kütte puudumine.

Ülejäänud päeva veetsin oma toas raamatut lugedes. Või vähemalt nii kaua kui valgust jätkus. Siis istusin köögis ja aitasin hostemal õhtusööki teha. Poisid võtsid hostisaga külma vanni. Pidasid vastu küll. Voodisse läksin juba kell 8 ja seljas oli ikka paks kith riideid. Kuulasin muusikat ja üritasin vara magama jääda, sest selles pimeduses pole mitte midagi teha. Muidugi ma võiks midagi huvitavat välja mõelda aga temperatuur pole eriti mõnus teki alt väljas istumiseks.

Hommikul pidin poiste eest hoolitsema aga ju siis hostema arvas, et on lihtsam ise asi ära teha kui mind üles ajada. Mind ajas ta üles siis kui oli aeg hommikust süüa. Tegin poistele omletti ja endale ning hostemale munaputru. Hommikusöök söödud, istusin oma toas ja lugesin ajakirja. Külla tuli minu sober töömees ja parandas meil midagi ära nii, et saime sooja vee tagasi. Kahjuks polnud aega dušši alla minna, sest hostisa kutsus meid lõunat sööma.

Ise oli tüüp juba hommikul majast minema läinud. Vahepeal on ta ikka uskumatu. Nimelt oli ta oma mootorrattaga läinud White Plains´I ühe hotelli fuajeese istuma ja tööd tegema. Kuna meil polnud kodus netti ja temal polnud võimalust Manhattanile sõita. Kui meie ennast hotelli kohale vedasime, istus tema uhkelt pintsak seljas sohval nagu selle uhke hotelli täieõiguslik külastaja. Järgnevad 3 tundi veetsime siis kõik hotelli lounge´s.  Sõime lõunat ja istusime netis. Jube tore oli jälle midagi välismaailmast kuulda. Ja eriti huvitav oli, et inimesed kellega ma pole juba vääga vääga kaua suhelnud ärkasid järsku ja küsisid kas olen ikka elus. Tore, et vähemalt nüüd inimesed üles ärkasid. Mul on selle üle ainult hea meel, aga tekib küssa, et kus te varem olite?

Täna kuulsime ka esimest korda raadiot ja saime alles nüüd teada kui tõsine see torm tegelikult oli. Selle kahe päeva jooksul on ainult 2 inimest mind kursis hoidnud, mis väljaspool minu koduseinu toimub. Aitähh teile Hanna ja Debi! Owe u one!

On teisipäeva õhtu ja elektrit ikka pole. Hostisa nusperdas kuidagi meie praeahju tööle ja õhtusöök oli rikkalik, kusjuures varem tegime ikka pliidi peal süüa, sest õnneks on meil gaasipliit. Kaminas särab ka tuli ja meeleolud on natuke kurvad. Homme hakkab rongiliiklus juba normaalselt tööle ja hostema peab töölem minema. Kool on ilmselt nädala lõpuni suletud.  Ootan juba pikisilmi, millal neti tagasi saame ja Skype´ma saab hakata. Miss u all in Europe!

Sain aru, et meil läks veel õnnelikult. Elame ju kohe mere kaldal ja esialgsed prognoosid olid päris kurjakuulutavad. Imelik, et terve selle ootusaja ja tormi kohaloleku aja polnud mul kordagi isegi tunnet, et midagi tõsist hakkab juhtuma või et ma peaks oma elu pärast kartma. Inimeste esialgne paanika ja poodide tühjaks ostmine tundus koomilisena.

Ja mille ma üldse unustasin mainimata: täna on ju Halloween. Meie ukse taga käisid ainult ühed lapsed. Kellegil pole siin tuju minna “trick or treat”ima. Ainuke, mida kuulsin, et New Jearsey osariigis jäeti pühad ära ja meie omas soovitati küpsetada küpsiseid ja neid vanuritele ukse taha viia. Kahjuks ei saagi ma osa selle riigi suurimast lastele mõeldud pühast aga pole hullu. Siin on tähtsamaidki asju vaja korda saata kui ukselt uksele kommi nurumas käia.

Orav minu akna all omale süüa otsimas: