Reede hommikul pakkisime hostemaga laste mustad riided suurde spordikotti ja seadsime sammud 3 maja edasi elava hostema sõbranna juurde. See on naine kelle juures olen poistega playdate´l käinud ja ta on väga hea kokk. Lootsin, et saan tema juures oma arvutiga netti ja siis kodustega Skype´s suhelda ning ülejäänud aja tema kokakunstiga tutvuda. Aga kahjuks ei õnnestunud meil minu arvutile ühendust saada ning sain natuke ilma mikrofonita tema arvutit kasutada.
Viimastel päevadel on üldse siuke tunne olnud, et tahaks kuskil nurgas lihtsalt nutta. Aga seda ka teha ei saa, sest lapsed on koguaeg kuskil lähedal ja hostema on pidevalt närvis/paanikas. Mingi hetk ma lihtsalt enam ei suutnud olla see toetav tala oma hostemale ja hakkasin väljapääsu otsima. Sain Reelikaga kaubale, et saan pühapäevani tema juures olla. Rääkisin kohe ka hostemaga, et mina enam vastu ei pea ja kas talle sobib kui lähen nädalavahetuseks kodust minema. Kuulsin et nemad lähevad jälle oma sõprade juurde ööseks ja ausalt öeldes mulle see ka kohe üldse ei istu. Kellegi võõra kodus olla, kus sinu ümber on palju inimesi aga tunne on ikka nagu oleksid üksi. Igatahes andis hostema mulle loa ning juba tunni pärast olin rongis teel Stamfordi poole. Lahkusin juba enne kella kolme. Üllatus üllatus: rongis ei kontrollitud isegi piletit. Puhas võit.
Reelika tuli mulle rongile vastu ning tulime tema poole. Itusin järgnevad tunnid Skype´s. Õhtul käisime Cosi´s söömas ja poes alkot ostmas.
Laupäeval istusin terve päeva arvutis. Skype´sin ning kirjutasin oma koolitöid. Kuna mõlemal kursusel, mille võtsin, jäid loengud ära, siis pean esseesid kirjutama. Minu arust ootavad nad ikka natuke liiga palju meilt, kui arvestada fakti et mul pole kodus isegi elektrit ega interneti et oma meile lugeda. Õnneks teavitas Linn mind nende kodutööde olemasolust.
Õhtusöögiks tõime endale pizzat ja jäätist.
Pühapäeval keerati ka meil kella, nii et ajavahe on nüüd Eestiga jälle 7 tundi. Ilmselt istun jälle terve päeva arvutis, kuni pean tagasi koju minema. Hostisa saatis just sõnumi, et nemad on veel sõprade juures ning õhtul naasevad koju. Elektrit ikka pole ja generaator pole ka väga töökindel. Oi kuidas ma ei taha sinna tagasi minna!
No comments:
Post a Comment